Mõisted antiikkirjandusest

Achilleuse kand - inimese ainus nõrk koht.  Väljend pärineb müüdist, kus Achilleuse ema merenümf Thetis kastis poja Styxi jõkke, et poeg oleks haavamatu, kuid ema hoidis kinni poja kandadest ning vesi ei pääsenud sinna kohta, nii jäi see koht haavatavaks.

Ambroosia - jumalate toit. Kes iganes seda tarbib, on pidevalt kujutatud surematuks.

Arkaadia - maakond Peloponnesuse piirkonnas, seda kujutatakse idülliliselt karjakasvatusega tegeleva piirkonnana, nimi on tulnud Zeusi ja Kallisto poja Arkase järgi, kes oli arkaadlaste esiisa.

Skylla ja Charybdis - kaks halba varianti. Müütiliselt kaljud meres, mis hävitavad laevad nende teel. Kaks koletist Odysseuse mereteel, kes valvasid sissepääru teise merre.

Demoklese mõõk - näitab mööduvust, eelkõige oma positsiooni mööduvust. Damokles oli õukondlane, kes polnud rahul oma seisusega. Valitseja kutsus ta seejärel õhtusöögile, kus pakkus kuninglikku sööki, kuid samal ajal rippus Damoklese pea kohal mõõk, mis oli kinni vaid ühe hobusejõhviga. Ainuke võimalus ohust pääseda oli mõnudest loobuda. Nii sai Damokles õpetuse, et rikkus ja edu ei kaitse ohtude eest.

Elektra kompleks - tüdrukutel alateadvuslik soov võistelda ja võib -olla ka tappa oma ema, et abielluda isaga.

Fööniks - tulilind, mis sümboliseerib elu ja suma vaheldumist, ülestõusmist ja surematust. Usutakse, et fööniksi pisarad tervendavad haavu ja toovad lohutust väsinud hingedesse.

Gordioni sõlm - raske probleem, selle raiumine tähendab kiiret ja effektiivset lahendamist. Olevat kunagi teinud üks kuningas selle sõlme ja väidetavalt pidavat selle lõhkuja saama Aasia valitsejaks. Aleksander Suur üritas lahti harutada, kuid lõpuks raius läbi.

Hapud viinamarjad - vares sööb puu otsas viinamarju, rebane tahab ka, aga ei ulata ja siis annab alla ja ütleb, et viinamarjad ongi hapud. Kui tahad, aga ei jõua pingutada, siis ütled, et ei tahagi.

Kentaurid - loomjumalused, pool -inimesed pool -hobused, metsikud, üks hea oli Cheiron.

Kerberos - Hadese kolmepealine draakonisabaga koer, kes valvab Allilma väravat, lastes sisse kõik hinged, kuid välja mitte ühtegi.

Kimäär - eest lõvi, tagant madu, keskelt sokk, purskas tuld. Bellerophon alistas ta. Nii nimetatakse ka muid mitmest erinevast osast kokku pandud olendeid.

Kirke - kauneim ja ilusaim nõid, muutis kõik lähedusse tulnud mehed seaks nii, et nende mõistus jäi alles. Kõik Odysseuse kaaslased muudeti sigadeks, kuid O oli piisavalt kaval, et Hermese abiga Kirke üle kavaldada ning Kirke vabastas kõik O mehed.

Kreeka kalendid - aeg või olukord, mis ei eksisteeri või ei hakkagi eksisteerima.

Kroisos - Lüüdia viimane kuningas, annetas Delfile, oli väga helde. Läks Delfi oraakli juurde ja see ennustas talle, et kui ta läheb üle ühe jõe, siis üks väga võimas riik kaob. Kroisos arvas, et see on kindlasti Pärsia, aga kui ta sealt üle kõndis, siis kadus hoopis Lüüdia.

Kuldvillak - kullast jääranahk. Jäär, kelle Hermes andis Nephelele, et see päästaks ära Ino kasulapsed, et neid jumalatele ei ohverdataks.

Küllusesarv - puuvilju ja lilli täis sarv.

Labürint - tuntuim labürint on Midase palvel Daidalose poolt ehitatud Minotauruse labürint. Seal elas koletis, kes sõi iga päev ära 7 naist ja 7 meest.

maailma naba - kivi Delfis, mida arvatakse olevat maailma nabaks.

Medeia katel - Medeia armus meeletult Iasonisse ja tegi palju patte tema pärast ning aitas teda kõiges. Reetis ka oma isa ja venna I pärast. I aga jättis M maha ning seetõttu tappis M I pruudi ning oma ja I lapsed. Platooniline armastus. Iluravi, kaotatud nooruse igatsus.

Medusa - surelik koletis, kes elas oma õdedega Okeanose taga kauges läänes. Neil olid maod juuste asemel ja kõik, kes neid vaatasid, muutusid kohe kivideks. Persesus tappis ta ja viis enda aitajale, Athenale, Medusa pea. Medusa läks allmaailma nagu kõik ja seal ta pilk ei kivistanud.

Mentor - Odysseuse sõber, kellele viimane usaldas Trooja sõtta minnes majapidamise. Ka kogenud ja tark nõuandja ning õpetaja.

Midas - või kuningas Midas muutis kõik, mida ta katsus puhtaks kullaks.

Minotaurus - härja peaga ja mehe kehaga koletis, kes asus keset labürinti.

Muusad - kunstide, hiljem ka teaduste ja üldse vaimse tegevuse kaitsejumalannad. Nad olid Zeusi ja Mnemosyne ehk Mälu tütred. Esialgu arvati neid olevat kolm, Hesiodos rääkis esimesena üheksast muusast. Veel Hesiodos ei teinud muusadel vahet, pärastpoole spetsialiseerus iga muusa oma alale.

Nektar - jumalate jook.

Oidipuse kompleks - poistel võib esineda alateadvuslik soov tappa oma isa ja abielluda oma emaga.

Pandora laegas - tundmatu sisuga ja keelatud laegas. Pandorale andis iga jumal midagi head ja ka ühe laeka, mida keelati avada, sest seal sees oli midagi halba igalt jumalalt. Pandorale ei öeldud, mida laegas sisaldab, aga öeldi, et seda ei tohi avada. Kahjuks oli Pandora väga uudishimulik ja avas laeka ning sealt tuli välja kõik halb.

Parnassos - seal asusid muusad.

Penelope kudumistöö - Penelopel käis palju kosilasi, sest arvati, et Odysseus on surnud ja Penelope lesk. P, aga ei tahtnud edale uut meest ja lootis, et kosilased tüdinevad ootamisest, sest naine rääkis, et ei või enne mehele minna, kui pole valmis kudunud surilina oma mehe isale, Laertesele. Töö aga ei saanud ega saanud valmis, kuna penelope harutas igal öösel üles selle, mis ta päeval kudus.

Prokrustese säng -  Prokrustes oli julmade kalduvustega võõrustaja, kes kutsus rändajaid oma majja ning pakkus neile ööbimiseks sängi – pikkadele lühikest, lühikestele pikka. Ta raius pikkadel maha üle ääre rippuvad kehaliikmed või tagus lühikesi külalisi haamriga pikemaks, et need sängi sobituksid.

Polykratese sõrmus -  Amasis arvas, et Polykrates on liiga jõukas ja soovitas tal minema visata tema kõige hinnalisema eseme. P järgis ta soovitust ja viskas ära oma kalliskividega kaetud sõrmuse. Mõni päev hiljem püüdis kalamees ühe suure kala ja tahtis seda jagada türannidega. Samal ajal P kokad valmistasid seda kala söömiseks ette ja leidsid sealt sõrmuse. P rääkis sellest Amasisele ja too katkestas nende liidu, arvates, et sellise vedamisega mees leiab hukatusliku lõpu.

Pyrrhose võit - väljend, mis pärineb kuningas Pyrrhoselt, kui nad võitsid lahingu.

Sisyphose töö - Sisyphos peab allmaailmas veeretama kõrge mäe otsa kaljurahnu, mis alailma tagasi veereb. Ta teeb seda vankumatult ja ülima energiaga, aga iseenesest täiesti mõttetut tööd.

Tantalose piinad - Tantalos tappis oma poja ja pakkus seda enda pool einestavatele jumalatele. Jumalad said aga väga kurjaks ja karistuseks pidi  Tantalos neetuna seisma allmaailmas näljasena ja janusena vees, mis jooma kummardades maasse imbus, pea kohal puuviljad, mis tema käehaarde eest kaugenesid.

Tüliõun -  Et Erist polnud kutsutud Peleuse ja Thetise pulmapeole, heitis ta kättemaksuks külaliste hulka kuldõuna, millele oli kirjutatud: „Kõige kaunimale“. Jumalannad Hera, Athena ja Aphrodite, kellest igaüks nõudis õuna endale, kutsusid tüli lahendama Parise.  Kui Aphrodite oli tõotanud aidata Parisel endale saada Helenat, määras Paris õuna temale. See otsus sai Trooja sõja ajendiks.

Võõraste sulgedega ehtima - teiste inimeste vooruste või saavutuste omastamine.

Moirad - vanakreeka mütoloogias saatusejumalannad, Zeusi ja õiglusejumalanna tütred, keda harilikult kujutati vanade naistena. Esimene ketrab elulõnga, teine määrab selle pikkuse ja kolmas lõikab lõnga läbi.Moirad määrasid igaühe, ka jumalate saatuse. See andis neile teatud võimu ja nad ei kartnud kedagi, vastupidi, isegi Zeus pelgas neid pisut. Kuigi nad teadsid laias laastus igaühe saatust, ei ennustanud nad üldjuhul tulevikku.

Ariadne lõng - Ariadne armus vaprasse Ateena kangelasse Theseusse, kui see otsustas olla üks neljateistkümnest ohvrist, kes labürindis elavale, inimese keha ja härja peaga koletisele, Minutaurosele õgida antakse. Theseusel oli plaanis koletis tappa ning Ariadne lubas teda aidata, kui noormees ta endaga Ateenasse kaasa võtab ja abiellub. Ariadnet õpetas labürindi rajaja arhitekt Daidalos, kes soovitas sissepääsu külge lõngakera otsa kinnitada ja edasi liikudes seda lahti kerida, et hiljem tagasiteed leida. Theseus talitaski nii ja tagus magava eluka rusikatega surnuks.

Atlantis - Euroopast lääne pool asuv muinasjutuline manner, suurem kui Aasia ja Aafrika kokku. Seda valitsevad rikkad ja võimsad kuningad, kes tahavad alistada kogu maailma, kuid ei saa jagu vaid Ateenast.

Atlas - hiiglane, kes maailmaruumi lääneservad hoiab oma pea ja kätega ülal taevavõlvi. Kui Herakles pidi ära tooma kuldsed õunad, mida peale kolme neiu valvas veel surematu sajapealine lohe, palus ta Atlast, et see nopiks talle kolm õuna, lubades ise vahepeal taevast hoida. Atlas tõi õunad, kuid ei tahtnud enam rasket koormat kanda. Siis tegi Herakles, nagu halistuks ta saatusele: ta tahab vaid nööri endale ümber pea siduda, et see ei mõraneks. Atlas pani selle peale õunad maha ja toetas taevavõlvi. Herakles aga võttis õunad ning jättis Atlase oma kohale seisma.

Pegasos - tiivuline hobune, kelle sünnitas surev Medusa. Pegasos aitas Bellerophonil Kimääri tappa, lennates koletise kohal ja B sai ta nooltega surmata. Pegasose kabjalöögist tekkis muusade mäel allikas, seetõttu sai Pegasosest hiljem luulehobu ja luuletajate kõrgelennulisuse sümbol.

Harpüia - linnu ja inimese vahepealne olend, kellele omistatakse kõiki kurje ja halbu omadusi – nad on kiskjalikud, vägivaldsed, vaenulikud, haisvad ning nende eluviiside kirjeldamiseks ei leidu sobivaid sõnu.

Lethe - allilma unustustejõgi, millest surnuteriiki jõudnud pidid jooma, et unustada endine elu.

Kuningas Oidipus - Kokkuvõte (3)

Kuningas Oidipus

            Kuningas Oidipus räägib mehest, kellele oli saatus juba ette määratud. Kuna tema isa Laios oli pattu teinud, määrati tema lapse saatuseks tappa enda isa ja abielluda enda emaga. Laios proovis sellest pääseda nii, et ta laskis tappa enda poja, kuid tänu karjasele jäi laps ellu. Suureks saades kuulis Oidipus temale määratud saatusest ja põgenes enda kasuisa ja –ema juurest, kuna ta ei teadnud, et need pole tema päris vanemad. Põgenedes tuli talle vastu üks vanker, kus sees oli Laios. Kuna Oidipus oli kiirelt vihastuv ja vanker ei läinud tema tee pealt eest, tappis ta kõik vankris olnud, välja arvatud ühe, kes jäi elama. Kui Oidipus jõudis Teeba linna jõudis alistas ta Sphinksi, kes hoidis linna enda võimu all. Kuna Laios oli surnud ja Oidipus aitas linna päästa, sai ta kuningaks ja ta abiellus enda emaga. Ja nii saigi ettekuulutus tõeks, ilma et keegi sellest oleks teadnud. Paari aasta pärast tabas Teebat katk ja ainuke viis sellest pääsemiseks oli leida üles Laiose tapja. Nii hakkaski Oidipus tõde otsima. Ta lubas, et Laiose tapja peab kas ära tapma või maalt välja saadetama. Kui Oidipus sai lõpuks teada, et tema on tapja, ei taganenud ta enda otsusest vaid läks Teebast ära ja ta karistas ennast veel rohkemgi kui pidi.

            Kui Kuningas Oidipust lugeda, leiab sealt väga palju jooni tänapäeva inimeste käitumistega ja sealt leiab palju õpetusi. Üks oluline õpetus on Oidipuses see, et ükski pahategu ei jää karistama ning sinu teo pärast või kannatada ka sinu järeltulijad, kes milleski süüdi pole. Oidipuses tuleb see nii välja, et Laios tegi pattu, aga sellepärast kannatavad nii tema kui ka tema sugulased.

            Ennem mõtle ja siis tegutse. Kui Oidipus oleks mõelnud, enne paljude inimeste ära tapmist, poleks nii kohutav enne täide läinud. Kui kõik inimesed mõtleks ennem ja siis alles tegutseks, oleks paljud kohutavad asjad tegemata jäänud.

            Kui sa midagi oleks öelnud, pead sa seda ka täitma, sest muidu ei ole sa usaldusväärne. Kuigi Oidipus oli ise Laisoe tapja, tegutses ta ikka nii nagu ta oli lubanud ja veel hulleminigi. Ta armastas enda rahvast ja ei tahtnud enda usaldusväärsust nende silmis kaotada sellega, et ei täida enda antud käsku.

            Kanna hoolt oma lähedaste eest. Oidipus tundis muret enda rahva pärast, kui linna tabas katk. Ta saatis oma nõuniku uurima kuidas linn saaks vabaks katkust. Iga inimene peab hoolitsema ja muret tundma enda lähedaste eest ja aitama neid, nii nagu tegi Oidipus.

            Ära jäta ütlemata tõde. Karjane oleks pidanud kohe peale mõrva minema ja rääkima, kes oli mõrvar, mitte kartma. Nii oleks ära hoitud suur verepilastus. Ükskõik kui raske see ei ole, on tõde alati kõige tähtsam ning kui see tuleb alles kaua aega hiljem välja, võib olla juba liiga hilja midagi heastada.

            Armasta enda lähedasi. Kui Oidipus sai teada temale määratud ettekuulutusest, põgenes ta enda ema ja isa juurest, kuna ta armastas neid, et nendele nii palju liiga teha. Kuigi need ei olnud Oidipuse pärisvanemad, olid nad ikkagi ta üles kasvatanud ja teda hoidnud.

            Raamatust „Kuningas Oidipus” võib väga palju õpetussõnu leida, kuigi see on pärit juba antiikajast. See näitab seda, et juba antiikaja inimesed tähtsustasid seda, mida praegugi peavad inimesed tähtsustama. Ning õpetused, mis sealt leiab on siiamaani õiged.

Kuningas Oidipus - Kirjandusteose Analüüs

„Kuningas Oidipus“

Kirjandusteose analüüs

  „Kuningas Oidipus“ on kirjutatud Sophoklese, ühe  kuulsaima Antiik – Kreeka                   tragöödiakirjaniku poolt. Sophokles sündis Ateena lähedal Kolonoses. Kokku kirjutas ta 123 teost, millest on säilinud 7 tragöödiat. „Kuningas Oidipust“ loetakse kirjaniku populaarseimaks draamaks. 

  „Kuningas Oidipus“ on kirjutatud umbes 429-425 a. e.Kr. Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose kirjutamisel on kasutatud Vana – Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta. Sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Vili närbub põldudel ja loomad surevad.

  Autor tahab oma teoses öelda lugejale, et igale inimesele on kindel saatus ette määratud ja seda ei saa muuta. Mina sellega päris ei nõustu, sest ma arvan, et igal inimesel on ise võimalik mingil määral oma saatust mõjutada.  

  See teos õpetas mulle, et alati ei tuleks süüdlast otsida teiste inimeste hulgast, vaid vahel ka oma tegusid vaadata.

  „Sest mu hingepiin ei vaeva nii mind kui mu rahva kannatus.“ See tsitaat väljendab seda, et kuningas Oidipus on oma rahva nimel valmis kõigeks ja et ta muretseb rahva pärast rohkem, kui enda pärast. „Kui käes on mul need märgid, ärgu juhtugu, et selgusetuks jätan enda sünniloo.“ See tsitaat väljendab Oidipuse järjekindlust ja seda, et ta ei jäta asju, või tegemisi pooleli.

  Toon siin mõned mind mõtlema panevad tsitaadid. “See hea on ammust aega mind ju piinanud.“ Selles kajastub Oidipuse tahtmine teada saada, kes tappis Laiose. Järgmine tsitaat „Kel teoks on julgust, see ei kohku öeldu ees.“ ütleb, et kes julgeb teha halba, see ei tohi ka selle ees kohkuda, mis talle öeldakse.

  „Kuningas Oidipuse“ peategelaseks on kuningas Oidipus, kes on kasulapsena üles kasvanud võõras peres, ilma et ta ise seda teadis, et ta oli kasulaps. Kui ta kuuleb ennustajalt, et ta tapab kunagi oma isa ja abiellub emaga, lahkub ta vanemate juurest, et hoida ära ennustuse täitumist. Teel ta aga tapabki oma päris isa ja abiellub oma emaga ja saab kuningaks teadmata, et nad tema päris vanemad on. Üks ennustaja räägib talle, et ta peab leidma endise kuninga tapja, kelle kohale ta oli asunud, et linnast kaoks laastav katk. Oidipus hakkabki mõrvarit otsima, kuni lõpuks saab teada, et tema ise ongi see mõrvar. Selle tagajärjel tuleb välja, et kuningas kelle kohale ta oli asunud ja kelle ta oli tapnud oligi tema päris isa ning naine kellega ta oli abiellunud oli tema tegelik ema. Ta mõistis, et ettekuulutus oli täide läinud. Kui Oidipuse ema sellest kuulis, siis poos ta end ülesse. Seda näinud Oidipus torkas ennast pimedaks ja lasi end maapakku saata.

  Oma iseloomult on kuningas Oidipus tegelikult heasoovlik ja abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise tappiski Laiose.

  Teose stiil on poeetiline. Raamat on kirjutatud luule vormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Teose traagilise lõpu kujundavadki just koori hädakaebed ja meeleheide.   

         

Kuningas Oidipus - Kokkuvõte (2)

Kuningas Oidipus

* "Kuningas Oidipus"  on Ateena näitekirjaniku Sophoklese värsstragöödia, mis esietendus umbes 429 eKr.

* Tragöödia süžee põhineb Antiik-Kreeka legendil Teeba kuninga Laiose pojast Oidipusest, kelle isale oli ennustatud, et tema poeg tapab ta ning abiellub tema naisega. Püüdes ennustatut vältida, andis Laios karjasele käsu poeg tappa, karjane aga halastas lapsele ning jättis ta ellu.

Suureks kasvanuna naasis Oidipus kodumaile. Teel juhuslikult Laiosega kohtudes ei tundnud nad teineteist ning neil tekkis tüli, mille tulemusel Oidipus Laiose tappis. Seejärel jõudis ta Teebasse, mis oma surnud kuningat leinas. Ta abiellus kuninganna Iokastega, kes oli tema ema, ning sai ise Teeba kuningaks.

Kui Teebat tabas katk, ütles Delfi oraakel Oidipusele, et Teebas elab Laiose tapja ning kui too välja saadetakse, lõpeb ka katk. Pooleldi juhuse läbi sai Oidipus oma abikaasalt ja emalt teada Laiose surma asjaoludest ning karjaselt oma päritolust. Seepeale torkas ta endal silmad välja ning lahkus maalt. Meeleheites poos Iokaste end üles.

* Kuningas Oidipus räägib mehest, kellele oli saatus juba ette määratud. Kuna tema isa Laios oli pattu teinud, määrati tema lapse saatuseks tappa enda isa ja abielluda enda emaga. Laios proovis sellest pääseda nii, et ta laskis tappa enda poja, kuid tänu karjasele jäi laps ellu. Suureks saades kuulis Oidipus temale määratud saatusest ja põgenes enda kasuisa ja –ema juurest, kuna ta ei teadnud, et need pole tema päris vanemad. Põgenedes tuli talle vastu üks vanker, kus sees oli Laios. Kuna Oidipus oli kiirelt vihastuv ja vanker ei läinud tema tee pealt eest, tappis ta kõik vankris olnud, välja arvatud ühe, kes jäi elama. Kui Oidipus jõudis Teeba linna jõudis alistas ta Sphinksi, kes hoidis linna enda võimu all. Kuna Laios oli surnud ja Oidipus aitas linna päästa, sai ta kuningaks ja ta abiellus enda emaga. Ja nii saigi ettekuulutus tõeks, ilma et keegi sellest oleks teadnud. Paari aasta pärast tabas Teebat katk ja ainuke viis sellest pääsemiseks oli leida üles Laiose tapja. Nii hakkaski Oidipus tõde otsima. Ta lubas, et Laiose tapja peab kas ära tapma või maalt välja saadetama. Kui Oidipus sai lõpuks teada, et tema on tapja, ei taganenud ta enda otsusest vaid läks Teebast ära ja ta karistas ennast veel rohkemgi kui pidi...

* Jutt käib noorest kuningast, kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta.Ta näitab ka inimese vabatahet mis võitleb pimeda saatuse vastu.

Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda omariiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.

"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees.

Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning on nende päästmise nimel kõigeks valmis.

Kuuldes ennustajalt, et riigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima, needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna  maapakku. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.

Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.

Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.

Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku, õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.

 * Saatus on midagi sellist, mis on inimesele kõrgemalt poolt ette määratud ja see otsekui ei sõltuks inimesest endast, ei sõltu tema valikutest ja tegudest. Delfi oraakel on kuulutanud Teeba kuningale Laiosele, et tema poeg tapab ta ning abiellub tema abikaasaga ehk oma emaga. Oidipus sai omakorda oraaklilt hoiatuse, et ta oleks ettevaatlik, sest võib juhtuda, et ta tapab oma isa ja abiellub oma emaga. Mida teevad mõlemad mehed, et oma saatusest pääseda? Laios laseb oma alluval vastsündinud poisslapse tappa. Oidipus lahkub aga oma arvatavate vanemate juurest kavatsusega mitte kunagi tagasi tulla. Nad võtavad need otsused vastu oma vabal tahtel, sest arvavad, et sellega on olukord lahendatud ja saatus üle kavaldatud. Kuid nad ei tea kogu tõde. Laios ei tea, et tema poeg jääb ellu ja kasvab üles ning, et nad kohtuvad mägiteel.

Oidipus ei tea, et teda kasvatanud inimesed ei ole tema pärisvanemad ning, et mees, kelle ta mägedes raevuhoos tapab, on tema lihane isa. Kohtudes käituvad Laios ja Oidipus vastavalt oma iseloomule. Mõlemad on uhked ja ülbed ning konflikt mägiteel lõppeb vanema mehe surmaga. Esimene ettekuulutus on sellega täitunud. Oidipus jõuab nüüd Teeba linna, mille ta päästab kohutava sfinksi käest. Tänuks selle eest saab Oidipus Teeba valitsejaks ja naiseks Laiose lese ehk oma ema. Nüüd läheb täide ka oraakli teine ennustus. Aastaid hiljem, kui Oidipus on juba nelja lapse isa ja õnnelikus abielus, kui tema riik on õitsev ja võimas, tabab Teebat katk. Delfi oraakel on kuulutanud, et katk kaob siis kui karistatakse Laiose mõrvarit. Oidipuse traagika seisneb selles, et ta soovib siiralt oma riiki ja rahvast needusest päästa ning mõrvarit leida, teadmata ise, et tema ongi see mõrtsukas. Ta neab mõrtsukat ja lubab sellele karmi karistust, teadmata, et on iseenda ära neednud. Kui asjaolud selguvad, siis Oidipuse ema ja naine Iokaste tapab enda ning Oidipus torkab endal silmad välja.

Tundub, et Oidipus ei ole sellist saatust ära teeninud. Tema kannatused on liiga rängad. Süüd pehmendavateks asjaoludeks on see, et ta enda arvates tegi kõik ettekuulutuse täideminemise vältimiseks ning võttis otsuseid vastu teadmata kogu tõde. See lugu jutustab saatuse vältimatusest ja õnne muutlikusest ning näitab kui piiratud on inimese tarkus. Iga otsus ja tegevus võib põhjustada kannatusi ja hukatust, sest inimene ei näe ette tulevikku ega oska vältida oma tegude halbu tagajärgi.

* "Kuningas Oidipus" on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.)

poolt. Kirjanik on pärit Ateenast, loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat.

Kuningas Oidipus - Kokkuvõte (1)

Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk.

Alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda omariiki ülihästi. Ta armastab oma rahvast ning on nende päästmise nimel kõigeks valmis. Lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.

Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.

Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.

Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta. Teose stiil on poeetiline, kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor.

Oidipuse isa oli saanud ettekuulutuse, et Oidipus tapab täiskasvanuks saades oma isa ja abiellub oma emaga. Selle vältimiseks andis ta  Oidipuse karjasele, et too Oidipuse tapaks. Karjane aga halastas lapsele ja jättis Oidipuse ellu.

Täiskasvanuks saades sai Oidipusest Teeba kuningas, tema riigis levis aga katk. Kuna keegi ei osanud katku ravida, saatis Oidipus oma nõuniku Kreoni Delfi linna küsima, kuidas oma riiki päästa. Proiboselt vastas, et Teebas elab Laiose tapja. Katku peatamiseks tuleb mõrvar maalt välja saata. Kreon röökis seda edasi ka Oidipusele. Seda kuuldes hakkas riigi valitseja kiiresti tapjat otsima. Varsti ütles Treiseias  Oidipusele, et Oidipus ongi Laiose mõrvar ning ta saadeti karistuseks linnast välja. Oidipus saatis minema ka Kreoni, kes olevat nimetanud Oidipust mõrvariks.

Mõni aeg hiljem rääkis Oidipuse abikaasa Iokaste Oidipusele, et Oidipus ikkagi oli  Laiose tapnud, teadmate kellega on tegu. See oli juhtunud ühel maanteel toimunud kokkupõrkes. Kuna Oidipus ei teadnud kust ta pärit on, lasi ta linna kutsuda karjase, kes ta saadikule andis.

Too rääkis Oidipusile, et Laios oli tema isa ja Iokaste oli tema ema. Seega oli ettekuulutus läinud täide.

Uudisest mõistuse kaotanud Oidipus torkas endal silmad peast välja ja lasi end maalt välja saata. Enne seda palus ta Kreonil oma tütarde eest hooltseda, keda enam keegi ei sallinud. Meeleheites Iokaste poos end üles.

Autor tahab oma teoses öelda lugejale, et igale inimesele on kindel saatus ette määratud ja seda ei saa muuta. Mina sellega päris ei nõustu, sest ma arvan, et igal inimesel on ise võimalik mingil määral oma saatust mõjutada.

Mulle isiklikult "Kuningas Oidipus" meeldis, see on keskpäraselt hea raamat. Kohati oli veidi raskusi sündmustest arusaamisega, sest raamat nõudis täielikku süvenemist. Muljet avaldas äkiline lõpplahendus.

See teos õpetas mulle, et alati ei tuleks süüdlast otsida teiste inimeste hulgast, vaid vahel ka oma tegusid vaadata.